Öö veedetud ärkasime ja suundusime hommikust sööma. Samas hotellis viibis ka üks suur grupp hiina või jaapani turiste ning sai nendega koos hommikust söödud – neid oli 2 bussitäit. Sättisime kell 8 sõitma, sest meil oli veidi üle tunni sõita ning 9.45 oli meil broneeritud kanjonituur.
Teel liivakanjonisse
Jõudsime täpselt pool tundi enne tuuri algust kohale ja läksime ennast registreerima. Letis selgus, et me oleme ikka väga varajased – kell siin alles 8.15. Põhjus selles, et kanjon asus võrreldes meie hotelliga teises maakonnas ja seal on tund aega ajavahet. Registreeruja oli vastutulelik ja sai meid pool tundi varasemale tuurile ümber registreerida, seega ei pidanud nii kaua ootama.
Kanjon asub kohalike indiaanlaste elamiskohas – Navajo hõim. See maa ja siin teenutud tulud kuuluvad suuresti sellele hõimule. Oli ka näha, et kõik töötajad ja rahvas, kes siin liikus, olid indiaanlased. Traditsioonilisi indiaanlaste riietusi väga ei näinud, aga nende iseloomulikud näojooned tunneb ilusti ära.
Sai loetud ka mitmeid nende kohta käivaid materjale ja eks neil on minevikus raskeid aegu olnud – palju sõdasid maade pärast maha peetud. Tänapäeval elavad nad aga vägagi tavapärase ameeriklase elu. See ala muidugi, kus nad elavad, on suuresti üks suur tühermaa ja kõrb. Meil on raske ette kujutada, kuidas siin elada. Majad on siin üldjuhul väga lagunenud ja väsinud ning aedades valitseb suur segadus. Samas tüüpiline on, et maja ees on 2 kuni 4 maasturit ja lisaks vanu auto vrakke.
Selline pilt polnud tüüpiline ainult sellele piirkonnale, vaid hakkas juba varem põhjapool ja on tüüpiline enamusele linnavälistele aladele. Suurlinnadest väljaspool on tüüpilised sellised hajusad külad, kus on ühekordsed treileri laadsed väga lihtsad ja väsinud majad ning sodi ja prügi täis aiad. Iluaedasid siin väga ei kohta. Iluaedu on näha ainult hotellide ja kuurortpiirkondade juures. Väga ebatüüpiline pole ka tohutud suured lagedad väljad ja ainult mõni üksik maja keset seda tohutut välja.
Kui tunnike ootamist möödas, tulid meie juurde kiidid ja meid jagati umbes kümne inimese suurusteks gruppideks, et suunduda kanjonisse. Esmalt kõndisime üle lageda välja ning ühest kohast viis trepp maa-alla. Kanjoni puhul ongi huvitav see, et maapealt ei ole mitte midagi näha. Maapeal on paari meetri lainune pragu. Maa all on aga vägevad vaated. Tulvaveede poolt uhutud kanalid maa all. Praegusel kuiva perioodil pole seal tilkagi vett ja on ainult saviliivast väga kunstipäraste kujudega seinad. Eks seal oli palju turiste, aga iga grupi giid sättis tempot, et saaksime vaateid nautida ja pilte teha. Korralduslik pool oli väga hea. Tuur ise oli päris pikk ja maa all olime ligi tund aega. Peab ütlema, et see on väga eriline ja müstiline koht ning tasub kindlasti külastamist. Liivakanjonis:
Nõudlus sinna on väga suur ning tuleb alati ette broneerida, sest otse sinna kohale ilmudes pole vähemalt suvisel ajal võimalik sinna piletit saada. Talvel ja vihmaperioodidel on kanjon vee tõttu suletud. Samuti on tüüpiline ja uskumatu see, et siin tulevad äkkvihmad ning siis võivad väga kiirelt tekkida tulvaveed ja kanjoni üle ujutada. Aegade jooksul on seal ka mitmeid inimesi seetõttu surma saanud. Praegu saab seal käia ainult koos giidi ja registreeritud grupina.
Kanjonituur tehtud, suundusime edasi ja sihiks teine indiaanlaste maamärk Monument Valley. Sinna oli pikk sõit üle tohutu, sadadesse kilomeetritesse, ulatuvate tühermaade.
Paar tundi sõitu ning jõudsime Monument Valleysse. Selle koha eripäras on see, et seal on keset lagedaid väljasid kõrged püstloodis seintega kaljunukid ehk monumendid. Vastavalt ajaloole on igal kujul oma lugu ja nimi.
Ka sinna oli rajatud suur turistikeskus ja rahvuspark, eriliseks on see, et see rahvuspark kuulus kohalikele indiaanlastele. Seal sai käia uudistamas turistikeskuses ning siis oli võimalik suunduda autoga ekskursioonile umbes 8 km pikkusele rajale, mis viis ümber nende mägede. Omapärane oli see, et see tee oli kivi- ja kruusatee. Muidu on kõik rahvuspargid ülikorraliku teedevõrgustiku ning asfalteeritud teedega. See oli väga toredaks ja huvitavaks erandiks. Turistikeskuses saime teha pilti koos päris indiaanlasega, kes oli ka korralikus indiaanirüüs.
Pildid ja tiirud tehtud suundusime oma ööbimiskoha poole.
Taas paar tundi sõitu ning hakkasime saabuma oma ööbimiskoha juurde. Sealkandis olid ainult väiksed linnad ja juba eespoolmainitud lagunenud külad ning suhteliselt trööstitud eluolud. Samuti vaheldusid suured lagendikud väiksemate ja suuremate kaljunukkide ja kanjonitega. Maapind on iga pool kaetud punaka saviliiva ja pudeda kivimiga.
Kui linnad olid trööstitud, siis lootust andis see, et meie tänase hotelli silte oli juba varakult näha ja see oli suurelt reklaamitud. Kui jõudsime linna, siis hotelli juurde jõudes jõudsime nagu oaasi, kui muidu kõik oli koltunud ja tolmune, siis seal oli kena roheline ümbrus ja ilus hotell – Thunderbird Lodge. Taaskord väga super ööbimispaik. Ööbimiskohta jõudsime umbes kuue paiku, seega jäi aega rahulikult asju sättida ja puhata.
See koht oli tuntud ka selle poolest, et siinkandis ei asu suuri linnu ja seetõttu on hästi näha tähti ja Milky Wayd. 9 paiku kui läks pimedaks sõitsimegi linnast eemale, et tähistaevast vaadata. Päris nii kaugele ei jõudnud, et ühtegi linnatuld ei näeks, aga suuri linnu seal läheduses polnud. Taevas oli täiesti piltivu ja tähti oli väga hästi näha. Milky wayd me kahjuks päris täpselt tuvastada ei suutnud.
Milky Wayd ehk linnutee:
Vaatlesime veidi ja suundusime siis tagasi enda hotelli juurde. Kell hakkas siis lähenema juba üheteistkümnele ning suundusime magama. Järgmine päev ootab meid Grand Canyon.