Õhtul said reisikotid enamvähem pakitud, aga hommikul tuleb veel viimane lihv anda. Anni ja Ranno hankisid endale eelmisel päeval veel ühe suure lisakohvri, et oma asju tagasisaatmiseks ära mahutada. Siis meie neljakesi suutsime ime kombel kõik oma kraami oma nelja seljakotti ikka veel ära mahutada vaatamata sellele, et selle pea kuu aja jooksul kogunes juurde igasugust uut nodi ja riideid.
Tagasilend oli meil kell 15.00. Kuna linn on suur ja check in-i saame teha alles lennujaamas, hakkame kell 11 juba lennujaama poole liikuma. Sõit sinna läks pea pool tundi, aga selle sai meeldivalt Uberi juhiga vesteldes veeta. Temalt sai uuritud siinse elu-olu kohta.
Teadaolevalt on San Francisco üks maailma kalleimaid linnasid ja siin on tohutult palju kodutuid. Miks see nii on? Keskmine palk on 30 000 kuni 40 000 dollarit aastas ehk ca 3000 dollarit kuus. Tundub päris korralik tasu, aga probleemiks on see, et näiteks ühetoalise korteri rent San Francisco kesklinnas on 5000 dollarit kuus. Seega keskmise palgaga pole isegi kahepeale võimalik siin tervet korterit rentida. Arvestades, et ka söök ja muud teenused maksavad siin päris palju.
Seega väga tavaline pidi olema, et isegi korralikku palka teenivad inimesed jagavad võõraste inimestega ühte korterit ehk rendivad ainult ühte tuba. Või siis jagavad isegi mitmepaele ühte tuba. See teeb rendi hinna talutavaks, aga mis elu see on?! Noorena ülikooli ajal tundub ok, aga kui sul on juba pere?!
Võiks ju kohe välja osta … aga ostes algavad hinnad ka ca 1 miljonist dollarist väikese korteri kohta. Näitena tõi, et nö luksulikum elamispiirkond on otse üle lahe ning seal on majade ja korterite hinnad vahemikus 2 kuni 90 miljonit.
Miks need hinnad nii kallid siis on? Põhjus selles, et siin linnas asuvad paljude tehnoloogiagigantide peakontorid nagu Google, Microsoft, Apple, Tesla ning tohutul hulgal erinevaid start upe, kes palkavad endale massiliselt maailma tippspetsialiste ning nende palgad on enamasti vahemiskus 200 000 kuni 300 000 dollarit aastas ehk ca 20 000 dollarit kuus ja sellise palgaga saab endale 5000 dollarilist korterit lubada juba küll. Kuna nõudlus elamispindade järele on suur, siis sellele sihtgrupile tuginedes on ka hinnad üles aetud.
Samas enamus sellist kõrget palka teenivad inimesed pole samuti nõus absurdselt suurt üüri maksma ning väga tavaline pidi olema, et inimesed elavad siin ka autodes. Ostavad endale vähe suurema auto ning mõne spordikeskuse liikmelisuse paketi, et siis seal trennis ja pesemas käia, aga magavad autos, ülejäänud aja on nad nagunii tööl.
See pidi olema ka tavaline viis nende seas, kes teenivad keskmist palka. Sealt järgmine samm allapoole, kes autot lubada ei suuda ongi need, kes elavad tänaval.
Samas ega ka auto ostmine pole siin väga odav – liising tavalisele autole on tüüpiliselt 500 kuni 700 dollarit kuus.
Lennujaamas sai lisaks veel ühe poolakaga juttu aetud, kes elab juba üle kahekümne aasta USAs ning tema muljed olid ka sarnased. Tema käest sai infot, miks inimeste kodud ja majad nii räämas on – põhjus pidi olema selles, et inimesed teevad küll kõvasti tööd – tüüpilised tööpäevad on 10 kuni 12 tundi. Aga kodus nad ennast liigutada ei viitsi, kui vaja midagi ehitada või parandada, siis tellitakse selle jaoks töömees. Ja kui selle jaoks raha ei ole või ei viitsi tellida, siis asjad lagunevadki.
Siin kandis inimestega jutule saamine on väga lihtne, kõik tahavad rääkida ja on ka väga viisakad. Eks on ka seda nö võlts viisakust, aga enamus inimesi on siin väga toredad. Kõik tulevad ligi ja hakkavad pärima kust pärit, mis teed, kuidas läheb jne. Samuti tore on see, et tänavatel ei määrita sulle midagi pähe, isegi kui pakutakse, siis esimese ei peale tõmmatakse tagasi ja soovitakse head päeva. Samuti nagu varem mainitud, siis isegi kui tänavad on paksult rahvast täis, ei ole mingit trügimist ja nügimist, inimesed teevad sulle uksi lahti jne. Kui keegi tahab mööda minna, siis vabandatakse ja küsitakse viisakalt – alguses tundus see imelik, mõtleid, et miks ta mulle seda ütleb, et astu lihtsalt mööda ja mine. Aga aja jooksul harjusid sellega ise ka ära ja täheldasime, et ise hakkasime ka alati kusagilt kitsamast kohast mööda minnes fraasi “Excuse me” ehk “vabandage mind” kasutama. Väga tore, sellist kultuuri võiks ka meil rohkem olla!
Oleme siis lõunaks ilusti lennujaamas, et kell kolm lennule minna, aga tund enne pardaleminekut selgus, et lend on 6 tundi edasi lükatud. Seega pidime nüüd 6 tundi siin ootama, sest tagasi linna polnud mõtet ja enam aega minna.
Muidu oli plaan, et võiks veel Oslos linnapeal käia, sest meil oli pea 10 tundi lendude vahel aega, aga nüüd see plaan läks luhta. Eks me siis ootasime ja nagu lubatud saime kell üheksa õhtul oma lennu peale. Lend möödus kiiresti ning 15.45 jõudsime Oslosse. Edasilend koju läks 19.10 ning 21.40 maandusime juba Tallinnas, et taksoga koju sõita. Ja 22.15 olime lõpuks tagasi kodus – reisida on tore, aga alati on väga mõnus tagasi koju tulla!
Kodu kõik ilusti korras, kass esmalt vist ehmatas meid taas üle pika aja nähes, aga “toibus” kiiresti 🙂
Tegime ka aiale tiiru peale – kõik taimed on selle kuu ajaga nii suureks kasvanud ning saime õhtul veel ka peenralt maasikaid köhu täis süüa.
Nagu arvata võis, siis tänu ajavahele lastel õhtul und ei tulnud, aga saime nad 00:30 ikka lõpuks voodisse ja magama … ega endal ka väga und ei tulnud, Ameerikas alles keskpäev. Pool üks magama, aga 5:00 hommikul olid lastel silmad nagu tõllarattad ja mõlemad üleval ning tahtsid alla mängima minna. Meie jäime veel magama … 6:15 tegin silmad kohvi ja pannkoogi lõhna peale lahti … nimelt olid lapsed kohvi ja pannkoogi taigna valmis teinud ning neid ka juba praadima hakanud.
Nagu Arno ütleks … kui ma alla tuppa jõudsin, siis olid kohvi ja pannkoogid juba valmis … mis nii viga!
Alati, kui oleme reisil käinud, oleme täheldanud, et lapsed on teinud arengus suure sammu edasi ja seda saab öelda ka selle reisi kohta! Lisaks oli täna hommikul telekast saade “Kaks kanget Ameerikas” ja juhulikult külastasid nad seal just San Franciscot – lastel ja ka meil palju äratundmisrõõmu!
Järgmise reisini ja suured tänud Sulle, et oled meie reisiblogi lugenud ja reisile kaasa elanud!