Ärkame hommikul rahulikult, sest meil on aega. Nagu ka eile räägitud, siis täna on plaanis lahkuda Geirangerist ajaliselt pika praamisõiduga, sest autotee Geirangerist lõunasse on suletud liigse lume tõttu. Nimelt viib sealt ära kõrgel asuv mägitee, mida me oleks soovinud ka külastada aga seekord kahjuks mitte.
Seega peame sättima ennast kella kümneks praamile, sest pika sõidu tõttu on sellel ainult 3 väljumist päevas. Hommikul lapsed ärkavad varakult ja soovivad kohe batuudile minna aga kohe polegi võimalik, sest batuut on tühi – ilmselt on seal mingi automaatne süsteem, mis laseb batuudi öötundidel õhust tühjaks.
Kell 9 batuut täitub ning lapsed suunduvad batuudile. Meie pakime samal ajal asjad kokku ja viime autosse ning võtame siis poole kümne paiku lapsed otse batuudilt peale ning suundume praami sadama suunas, mis on meie majast ca kilomeetri kaugusel. Nagu ka enne öeldud siis oli see väga tore koht ning kui peaks veel siiakanti sattuma siis tuleks samasse kohta uuesti ning planeeriks isegi mitme päevase peatuse.
Ootame siis rahulikult sadamas praami ning peale meie on seal veel 4 autot. Ilm on taas super ja avanevad kaunid vaated fjordile ning ümberkaudsetele mägedele. Praami sabas teen tutvust ka kohaliku trolliga ning jäädvustame koos „kauni“ sõbrapildi. Nagu ka öeldud siis hetkel on siin vähe turiste, sest Geiranger on lumeolude tõttu raskesti ligipääsetav ning rohkem ootajaid siia praamisabasse ei tulegi.
Kell saab kümme aga praami ei ole, tavaliselt on praamid siin ülitäpsed. Ootame veidi ning praam ei taha kuidagi tulla. Vaatame, et teised autod hakkavad ka juba nihelema ning siis guugeldan veidi, et näha, kas on praami halduri lehel mingeid uudiseid ning Google Translate abil saangi norrakeelselt lehelt info, et praamil on rike ning täna ta ei tule. Räägin korra ka ühe teise autojuhiga, et saada selgust, kas see vastab tõele ning saan oma infole ka kinnituse, et täna siit laevaga lahkuda ei saagi.
Kuna mägitee on ka kinni siis on põhimõtteliselt ainult üks alternatiiv siit lahkumiseks. Nimel tuleb natuke tagasi sõita mööda seda teed, kust me ka eile tulime ning siis väikse kaarega suunduda alla soovitud suunda. Kui üldjuhul on Norras ümbersõidud väga pika ajalise kaoga siis antud juhul ei tule väga suurt ringi ning ajaliselt me ka väga palju ei kaota, kokku umbes ainult 1h viivitust aga meie plaane see õnneks ei muuda. Ajaline kadu on ka seetõttu väike, et ümbersõit on ainult 80 km ja võrreldes praamisõiduga on auto tempo oluliselt kiirem. Aega võtab lisaks peamiselt see, et peame kasutama ümbersõidul kahte lühikest praamisõitu, sest meil on vaja sõita ümber mäe ja fjordi. (Algne praamisõit kaardil sinisega ning meie ümbersõit punasega)
Sadamasse kuhu me oleks pidanud maabuma jõuame autoga täpselt 1h hiljem kui oleksime pidanud seal olema praamiga tulles. Seal on näha ühte praami, ilmselt siis see, mis jäi tulemata.
Sõidame sadamast mööda ja edasi oma tänase peamise eesmärgi suunas, milleks on Briksdalsbreeni liustik. See on koht, kus me oleme ka varem käinud aga tuleme alati hea meelega tagasi, sest see teelõik sinna on väga kaunis, kulgedes mööda fjordi kallast ning tee ise on väga kitsas ja käänuline ning kulgeb veele väga lähedalt. Kui seal autod vastu tulevad siis peab ikka alati hoolega vaatama kuidas mööda mahub ning seal on ka väga ekstreemsed vanad ning pisikesed ja pimedad tunnelid.
Tee looklebki sujuvalt mäeaheliku suunas mille tipus paistavad ürgjää liustikud (helesinine jää). Tee lõpus on suur turistikeskus, kus on võimalik ette võtta jalgsimatk liustiku lähedale (umbes 6km). Teel sinna suunas möödusime ühest väikest linnast kus seisis suur kruiisilaev ning seal oli näha palju turiste, kellele tehti vaatamisväärsuste väljasõite liustiku juurde. Alguses tunduski, et seal on väga paju turiste aga õnneks ajastus klappis ning nad olid just lahkumas, ehk enamus tuli sealt ära ja sõitsid meile vastu kui meie olime alles minemas.
Samas oli hea, et nad täna seal olid, nimelt pole hetkel hooaeg ning muidu oleks turistikeskus olnud nö välja surnud ja ilma teenusteta, aga täna oli seal kõik aktiivne ning töös olid ka väikesed transpordiautod, mida oli võimalik rentida, et sõita liustiku juurde.
Üks suund oli ca 3 km ning me võtsime variandi, kus sinna sõitsime selle transpordi autoga (minek on peamiselt ülesmäge) ning tagasi tulime jala.
Minnes nägime teel üksjagu rahvast aga kui me jõudsime üles liustiku juurde siis olid nad just sealt kõik lahkunud ning kohapeal olles olime seal liustiku all mingi hetk täiesti üksi ning privaatselt.
Me käisime seal liustiku juures ka 12 aasta eest, kui me Mari-Liisiga olime veel kahekesi oma esimesel Norra reisil. Ja selle ajaga on ühtteist muutunud. Tookord oli liustik selles nähtavas lõigus veel nii pikk, et ulatus alla välja ning me saime siis täitsa liustiku juurde minna, et jääd katsuda, aga nüüd 12 aastat hiljem oli see seal niivõrd palju sulanud, et käega katsuda seda enam ei saanud, sest liustiku alumine ots oli maapinnast, kus meie asusime mitmesaja meetri kõrgusel. Tookord oli jää all väljas ning mõistmaks mastaape siis kaugelt paistnud pisikesed lumepallid olid kohale jõudes mitme meetrise läbimõõduga jääkamakad. Sama on ka praegu, et kui see jää kolmnurk seal piltidel tundub väike siis tegelikkuses on see väga suur, ta asub lihtsalt väga kaugel/kõrgel.
Tee sinna ja ka vaade olid ikka ägedad aga see vahetu elamus selle jää katsumisest ja lähedalt nägemisest jäi saamata ning eks see muutus ole ka tõestuseks globaalsest kliima soojenemisest. Ja õnneks need nähtavad liustiku osad on ainult väiksed tükid sellest kogu liustikust, mis enamus paikneb seal mägede otsas ning pole alt otseselt nähtavad.
Siit suundusime siis jala piki sulavee jõe kallast tagasi turistikeskuse suunas. Matk oli peaaegu täiesti privaatne, sest olime põhimõtteliselt täiesti üksi seal, taaskord saab ka öelda, et oli väga mõnus ilm ja super jalutuskäik. Ning tänud turistidele kruiisilaevalt, et nad enne meid seal käisid, sest muidu me oleks pidanud mõlemad otsad jala käima ning me poleks saanud selle autoga ühte otsa teha. (kusjuures, see tunnine viivitus hommikul tagas meile ka suure privaatsuse, sest tund varem oleks me olud seal koos suurte turistide hordidega, vaat milleks väikene ebaõnn võib vahel pöörduda 😉)
Lisaks suurepärastele vaadetele tundis Tristian, et siin kohas ja just sellel pingil leidis ta oma sisemise tasakaalu. See hetk sai ka videole jäädvustatud: https://photos.app.goo.gl/CCFfw1xBiSK27Yix7
Nüüd oli meil päeva peamine vaatamisväärsuse eesmärk täidetud ning siit suundusime edasi juba oma tänase ööbimiskoha poole.
Aga peale nö konkreetse eesmärgi oli terve tänane sõit ise üks suur vaatamisväärsus, nimelt on selle piirkonna teed, mäed ja fjordid väga ägedad ning võimsad ning eks neid ole raske sõnadesse panna. Vaadake lisatud pilte, need annavad edasi natuke seda vaadet, mis siin on aga õige tunde saamiseks soovitame ikka kohale tulla, sest pilt võtab kahjuks ikka palju sellest emotsioonist ära. On ka mitmeid videosid, mille kvaliteet kahjuks Google photosesse laetuna kannatab aga annab ikka suure pildi edasi, mis seal näha oli.
Looklesime mööda mägesid ja tunneleid oma ööbimiskoha suunas. Siin on kohati väga võimsad ja järsud mäed ning ka meie tänane ööbimiskoht – Lunde turismitalu – asus täpselt suurte mäeahelike vahel orus, kolmest küljest ümbritsetud mägedega ning ühel pool asus kohalik sulavee järv.
Kaunis koht aga ka natuke aukartustäratav, sest need suured mäemürakad asusid majale väga lähedal. See koht oli kodumajutuse stiilis, tundus, et pererahvas kes ise seal elas olid teatud maja osad välja ehitanud turistide väljarentimiseks ning siis elatusid sellest. Tuba või isegi et apartement oli väga suur, meil oli seal suur köök koos elutoaga ning siis veel kaks magamistuba ja vannituba. Väga mugav ja avar ning aknast oli vaade orus olevale järvele, mis on kahest küljest ümbritsetud mägedega.
Maja ees oli ka väike laste mänguväljak. Pärast väikest puhkepausi sai seal natuke mängitud ning siis läksime me kolmekesi jalutuskäigule Järve äärde. Nora ja Mannu jäid mänguväljakule. Tee sinna oli umbes kilomeetri pikkune.
Seal kandis on praegu suur laviinioht ning mitmed teed on reguleeritava liiklusega, sest suure ohu tõttu lastakse teatud lõikudel autosid läbi ainult turvaauto saatel. Me enne just omavahel rääkisime, et huvitav oleks laviini näha (aga ise mitte alla jääda), ning siis meie jalatuskäigu see juhtuski – korraga kuulsime suurt müra ning üles vaadates nägime kuidas lumi varises mööda mäenõlva. See oli oma mastaabilt küll üpris võike aga minilaaviiniks võib klassifitseerida selle küll. Natuke saime seda ka video peale: https://photos.app.goo.gl/3LC3rmKakLzbcznH7
Eemal oli näha, teatud kohtades olid alla varisenud tohutu suured lume massid ja me ei kujuta ette, et mis müra see oleks teinud. Igaljuhul põnev elamus ning pole just palju kohti, kus sellist asja näha õnnestuks.
All järve ääres nautisime vaadet ning kaunist päikeseloojangut ning Tristian loopis kive järve. Siis suundusime tagasi maja juurde ning sättisime oma õhtutoimetusi, et valmistuda ette järgmiseks põnevaks päevaks.