Ööbisime linnas Bozeman ja hotelliks Ramada. Hotell oli korralik, seal oli isegi sisebassein ning sai õhtul kiirelt ka sulistamas käidud. Eilne tuba oli väga suur ning kõrgete vooditega. Lastele meeldis seal möllata, nad tegid õhtul kümne paiku seal sellist tralli, et meile helistati juba vastuvõtust – õnneks me vastu võtta ei jõudnud, aga me eeldasime, et kästi vaiksemalt võtta – tüüpilised Eesti turistid 😀
Hommikul startisime kell 8 Yellowstone’i poole. Ilmaennususes ei tulnud pettuda. Kui eelmisel päeval murti piirkonnas kuumarekordeid (40 kraadi C). Siis tänaseks lubati 15 kraadi ja vihma. Hommikul näitas kraadiklaas 9 kraadi ja oli pilvealune.
Meil oli selge siht silme ees ja suundusime Yellowstone rahvuspargi suunas. Kaks päeva olime olnud juba niigi ca 1500m kõrgusel merepinnast, siis rahvuspark läks veelgi kõrgemale ning enamus osa on üle 2000m. Seega kõrgemal läks veelgi jahedamaks ning hakkas ka sadama.
Umbes ühe tunni sõidu järel jõudsime Mammoth hot Springsi. Võib öelda, et see koht torkas juba kaugelt silma: vihma sajab, aga maa tossab. Maapind oli kaetud heleda kihiga.
Parkisime auto ära, otsisime oma vihmakeebid välja ja läksime uudistama. Tegu on väävli paljanditega ning pind on kuum ja söövitav. Kuna turvalisuse kaalutlustel on pinnase peale astumine keelatud, sest see on eluohtilk, on sinna rajatud puidust käiguteed. Seletavate tekside peal on öeldud, et valesse kohta astudes võid vajuda pinna alla ning pinnas on nii söövitav, et võib saapad ära põletada. Samuti on teadaolevalt üle kümne inimese seal sisse kukkunud ning hukkunud ning sadades on inimesed saanud seal põletushaavu. Eks praeguseks on seal kõik ilusti märgistatud ning meil polnud plaaniski ettenähtud matkaradade pealt maha astuda.
Need väävli väljad eraldasid sellist “erilist” mädamuna lõhna ning ka sooja. Väidetavalt on pinnase temperatuur kohati kuni 70 kraadi. Vägev vaatepilt ja kogemus ning kuna väljas oli alla 10 kraadi sooja, siis oli mõnus end seal ka soojendada. Sinna olid rajatud vägevad matka- ja autorajad, mida mööda sai käia ja sõita nind vaatata neid müstilisi väljasid.
Need auravad väljad, augud ja veesilmad ongi ühed kõige iseloomulikumad loodusnähtused Yellowstones, peatusime mitmeid kordi, et neid erinevates kohtades vaadata ja pildistada.
Yellowstone ise rahvuspargina loodi juba 19 sajandi keskpaigas ning väidetavalt on see maailma kõige esimene ametlik rahvuspark. Oma olemuselt on ta tegelikult vulkaani kraatri põhi ning antud loodusnähtused on põhjustatud pinnase all pulbitsevast ning pinda kütvast magmast.
Pärast Mammoth Springsi külastust ning täielikku vettimist – vihma sadas mingil hetkel ikka korralikult, niiet kõik saime jalad ja püksid korralikult märjaks – suundusime edasi mööda teed ja teiseks planeeritud vaatamiskohtaks oli kosk, Tower Falls. Vaatamata ilmale ja reedesele päeval oli rahvast palju, aga matkaseltskonnad on väga sõbralik rahvas ning alati leidis suhteliselt kiirelt parkimiskohad ja kõik on kuidagi loomulikult hästi organiseeritud ning inimesed käituvad ülirahulikult ja toredalt.
Parkisime auto ja suundusime koske vaatama. Seda koske ja kanjonit, kus see paikneb, kutsusid nad siltide peal ka Yellowstone Grand Canyoniks. On tõesti vägev ja sügav kanjon ning selle ääres suur kosk. Saabudes sadas ka natuke veel vihma, aga siis jäi õnneks järgi ja ilm hakkas paremaks minema.
Nautisime vaateid ja tegime pilti ning suundusime jälle edasi. Tee ääres oli pidevalt silte, et sõitke ettevaatlikult, sest teepeal võib olla metsloomi. Tüüpilised loomad siin on piisonid, kitsed ja karud. Ja kohe natukese aja pärast õnnestus meil näha rahulikult teeääres heina söövat piisonit. Piison oli chill ja poseeris rahulikult. Järgmise nuki peal hõiskasime juba rõõmust, et näeme ka karu, aga lähemal vaatlusel selgus, et üke teine piison tegi meile petekat.
Siit edasi suundusime üle mäetipu, mis viis meid 2775m kõrgusele. Kõrgemal temperatuur langes veelgi ning lähenes juba nullile, selle tõestuseks oli teeääres ka veel palju lund.
Meile teadaolevalt peaks see olema kõrgeim punkt, kus me kõik oleme autoga viibinud. Seega üks maamärk taas nihutatud.
Pärast seda käisime mitmes kohas veel auravaid väljasid vaatamas. Eks need on ikka uskumatud küll, auravad valged väljad ning vesi mullitab. Yellowstone ala on väga suur, autoga sõitsime siin sadu kilomeetreid ning erinevaid kauneid vaateid ja auravaid väljasid oli siin sadu.
Päeva viimaseks plaanipäraseks külastuseks oli Geisri külastus rahvuspargi lõunaosas, see on Yellowstone üheks tunnusatraktsiooniks. Eelinfo põhjal teadsime, et keiser kogub nii tund pooltest jõudu ja siis purskab. Kui me jõudsime, oli järgmise eeldatava purskeni aega 45 minutit. Hankisime kiirelt natuke süüa ning võtsime kohad sisse. Sinna oli valmis ehitatud vaatamiseks terve suur ala koos pinkide ja seisu kohtadega. Purskamise ajaks kogunes sinna hinnanguliselt ligi 1000 inimest. Samuti oli sinna välja ehitatud üüratu hoonete kompleks ning parkimisalad. Need olid ikka uskumatult suured. Eks jah Eestiga võrreldes need mastaabid ja rahva kogused on võrreldamatud. Aga kuna alad on nii suured, siis hajub kõik sujuvalt ära ning häirivalt suuri rahvamasse ei näe.
Geiser oli nagu kellavärk ja hakkas nagu ennustatud täpselt 4.15 purskama, sellega kaasnes palju tossu ja vett. Paar minutit hiljem oli show läbi ning mälu- ja digipildid tehtud. Geiser ise oli vaatamist väärt, paberite järgi purskab see vett 30 kuni 60m kõrgusele. Mõõdupuud kõrval polnud, aga kuna me vaatasime päris kaugelt, siis arvaks, et 30m tuli ära küll.
Kui Geisri juures käidud olime Yellostone lõunaosas ning edasi suundusime lõunasse oma ööbimiskoha suunas. Teepeale jäi veel sadu kilomeetreid loodusparki ning mägesid. Ilm läks ka aina paremaks ning hea oli nautida kauneid mägede vaateid lähedal ja kaugustes. Kui eelneval päeval Black Hillis olid graniitkivist mäed, siis siin Yellostones olid sellised saviliiva laadsed kivimid, mis olid paljuski pudedad, samuti olid mäe nõlvad enamasti lamedad ning polnud teravaid mäenukke ja paljandeid. Eks selle kollaka kivimi tüübi tõttu võib olla Yellowstone saanud ka oma nime – Yellowstone on tõlkes “Kollane kivi”.
Väljudes Yellostonest jõudsime Jacksoni maakonda, kus sõitsime üle tohutu suure lageda välja, mis oli kahelt poolt ääristatud kõrgete mägedega, kuna need on nii suured, siis tundus, et on siinsamas, aga tegelikult olid need ca 50km kaugusel.
Org läbitud jõudsime Jacksoni väikesesse linnakesse, mis tundus olevat täielik turistilinn, ainult hotellid ja erinevad atrakstioonide pakkujad. Kasutasime võimalust, et midagi hamba alla hankida, sest Yellsotone oli meid erinevatest söögivarudest täiesti tühjaks tõmmanud.
Peab ütlema, et on keeruline söögikohtasid leida, kohalik on kõik burger ja friikad ning ei midagi nö tavapärast. Või kui on, siis hind läheb juba päris korralikuks. Seetõttu ei imesta, et käiakse palju kiirsöögi kohtades. Aga peab mainima, et nendes ei tule pettuda – saad alati oma “kindla” kvaliteedi ja maitsega toidu ja joogi. Näiteks tanklates on siin enamasti väga kehv kohvi, kas tavaline must või siis mingi eri maitsetega. Head Capputchinot või Lattet sealt lihtsalt ei leia. Seega on meie kohvi peatusteks saanud McDonalds – sealt saab alati head kohvi. Oleme juba nalja teinud, et meil on kampaania, et USA reisi jooksul külastame Vabariigi sünnipäeva auks 100 Mc`i.
Selles linnakeses tegime söögi osas uue hea leiu – kiirsöögikoht Wendys. Eks nad pakuvad ka burgereid ja friikaid, aga siin sai näiteks 5 dollari eest ka suure portsu väga maitsvat Cesari salatit. Seda kohta me külastame kindlasti ka edaspidi. Eks gurmee elamusi saaks kindlasti restoranist, aga kui oled läbisõidul ja eesmärgika nälga kustutada ning edasi sõita, siis ei soovi pikalt oodata ja kõvasti tippi maksta. Hoiame pikamed õhtusöögid paiksemateks päevadeks.
Taas 9 paiku hotelli juurde jõudes, tabasime end mõttelt, et uskumatu, sõltumatult sellest kuidas me päeva oleme planeerinud – sõidu pikkused 400km kuni 1400km ja erinev arv planeeritud ja planeerimata külastusi, samas alati on meil tempo olnud väga rahulik, käime, vaatame ja naudime ning hotelli jõuame ikka umbes üheksa paiku õhtul. Ideaalne planeerimine, saame endale ainult õlale patsutada 😊
Sõidu mõttes oleme läbinud juba 3000 miili ehk 4500km. See on üle poole kogu meie planeeritud teekonnast autoga. Nüüd veel kuni Los Angelesini on veel mõned pikemad sõidud, siis edasi on sõidu mõttes juba nö rahulikum. Samas peab ülema, et masin on väga mugav ja reisiseltskond väga tore ning ei saa üldse arugi, et läbime iga päev nii pikki vahemaid. Teed siis ka väga kiired ja mugavad. Peab ütlema, et isegi kurb, et meie sõiduosa vähemalt paberil hakkab läbi saama, aga väga põnevaid kohti veel tulemas, suundume nüüd lõunasse ja filmidest tundud kõrbealade poole.
Eks siin meie jaoks ka harjumatuid ja põnevaid seikasid olnud. Tulles tagasi meie kolmanda reisipäeva juurde, kui saime rendiauto, ei olnud sellega kaasas ühtegi manuaali. Kui tuli aeg esimest korda tankida, siis meil polnud õrna aimugi, mida tankima peaks. Suur masin, on see siis nüüd diisel või bensiin? Otsisime uste pealt ja korgi juurest, silti aga ei midagi. Vaatasime ka tankla püstoleid ja siin mõlemal kütusel sama suured tankuri otsad. Sai siis tehtud nuusutamistest, et mis nina ütleb (eks kõrvalt vaatajetele võis see päris naljakas paista, täismehed auto paagi juures ja korda mööda nuusutavad paaki :D). Pakkusime, et bensiin, aga valesti ei tahaks panna. Sai siis kindluse mõttes rendifirmasse helistatud ja kindluse mõttes üle küsitud. Bensiin – nüüd kui kinnitus olemas, tankisime paagi täis ja siiamaani on sobinud. Tegu suure masinaga, aga paak suhteliselt väike – pikkadel päevadel oleme tankinud ka kuni kolm korda.
Autodest rääkides, kui öeldakse, et Eesti on maasturite riik, siis USA kõrval oleme ikka poisikesed. Siin on enamus autosid maasturid ning mitte just väiksed. Meil levinud põhi mudelid on ikka väiksed maasturid, siin on levinud hiigelsuured maasturid ja Ameerika kastikad – GMC`d, Doged, Fordid jne. Nende seas ka meie Infiniti maastur, millega saad Honda CRV`d või Audi Q7`I üle katuse vaadata.
Mastaabid on siin vähe teised. Sama võib öelda elustandardi kohta – pole harv vaatepilt, kui elumaja on täiesti räämas ja lagunenud, aga ukse ees on kolm suurt maasturit.
Nagu mainitud, siis ööbimiskohta jõudsime kell 21. Tegu väikse Aftoni linnaga ning ööbimsikohaks väikse linnaksese ainuke kolmekordne maja – Carltons hotel. Väga ilus, stiilne, väike ja kodune hotel ning väga mõnusa hiigelsuure toaga. Trend jätkub, mida edasi, seda paremaks ööbimiskohad lähevad.
—-