Öö edukalt mööda saadetud, sätime hommikul rahulikult ennast uueks päevaks. Me pole peaaegu et ühelgi päeval kella peale tõusnud, kõik päevad on nii planeeritud, et meil on aega sõita ja ka ring vaadata. Nagu oleme ise täheldanud siis enamasti saame liikuma umbes 10 ajal ning ööbimiskohta jõuame peaaegu alati 6 või 7 vahel sõltumata sellest kui pikk maa sõita või mida meil seal teha.
Täna me liikuma hakkamise aega natuke sätime, sest eelmisel õhtul pererahvas soovitas, et laviiniohu tõttu lastakse teatud lõikudes autosid läbi ainult teatud aegadel ning juhtauto saatel. Et liiga palju ootama ei peaks soovitas ta liikuma hakata 5 minutit pärast pool- või täistundi. Nii me ka sättisime ning hakkasime sõitma 10.05.
Huvitav märkus veel see, et meie ööbimiskohas olime sel ööl ainsad külastajad, ning hommikul, kui hakkasime ära minema siis pererahvas oli ära sõitnud ning meie olime seal nende majas üksinda. Laua peal oli silt, et täname külastamast ja head teed. Uksi keegi kinni ei keera ja teisi usaldatakse – Norra on väga turvaline riik (väljaspool suurlinnu).
Sõit algas kohe tunneliga läbi selle suure mäemüraka, mis asus meie maja kõrval aga esialgu me seda nö kontrollpunki ei näinudki.
Siis jõudsime aga tuttavasse kohta. Nimelt on nende mägede peal, mille vahel me praegu sõidame palju lustikke. Eile külastasime me neist kuulsaimat, aga siin tee ääres on mitmeid silte, mis viitavad erinevatele liustikele aga need pole tehtud sellisteks vaatamisväärsusteks ning sinna ei vii ka kaunist turistiteed.
Seal lagedapeal nägime ühte tuttavat maja – milleks on Jää või Jääaja keskus (Clacier Center). Oleme selle maja juures mitmeid kordi varasemate reiside ajal peatunud ja väljast nii majast kui ka ümbritsevates mägedest pilti teinud aga me polnud kunagi seal sees käinud. Seekord mõtlesime, et käime ka sees ära. Pilet oli täitsa mõistlik Norra kohta – perepilet ca 30€. Oli selline tore ja väike keskus. Mille põhitegevusteks olid film ja „õpperada“. Esimene oli film kohalikest ürgjää liustikest. Ses mõttes sobis väga hästi, et eile olime just liustikku külastanud ja päriselus näinud ning täna saime nende kohta veel rohkem infot. Meie ees külastas seda just üks asiaatide turistigrupp, aga kedagi teist seal polnud. Ning saime filmi vaatama minna taas oma perega täiesti privaatselt. Film oli filmitud kaks aastat tagasi 15K kaameratega ning seda näidatakse Euroopa suurimal seamless ekraanil. Olid tõesti ülimalt kvaliteetsed kaadrid ning ekraan oli suur ja kaardus nii, et istusid seal tegevuse sees. See näitas drooni videoid nendest liustikest erinevate vaadete alt ning tõi väga hästi esile nende tohutu võimsuse ja mastaapsuse ning millised muutused on ajas sellega kaasas käinud ning kui väike inimene nendega võrreldes on.
Vägevalt, kvaliteetselt ning Holliwoodilikult emotsionaalselt tehtud video oli ja jättis väga võimsa mulje ( ca 15 minutit). Tekstiosa seal polnud, seega lapsed said seda väga hästi vaadata ning filmi ajal ja ka pärast seda oli nähtut väga hea päev varem nähtu ja räägituga seostada.
Pärast filmi saime korra rääkida kohaliku giidiga – saigi räägitud, et käisime päev varem Briksdalsbreenis, ning et kui palju seal see nähtav liustiku osa on väiksemaks sulanud aja jooksul. Ta ise polnud see aasta seal käinud ning imestas, et tee sinna juba lahti oli. Eks see oli ilmselt ka meile napikas, sest nagu oleme aru saanud siis paar nädalat tagasi olid paljud vähegi väiksemad teed kõik veel lume tõttu suletud.
Pärast filmi käisime sellises väikeses workshopis, kus tuli toast tuppa käia ning igas toas rääkis lühidalt maa tekke ning ka jääaja tekke ajalugu. See oli väga hea, kiire ja ülevaatlik õpetus ning lõpus loeti ka sõnad peale, et tuleb loodust hoida ning kaitsta, muidu varsti pole enam kusagil elada.
Pärast seda saime veel natuke ringi vaadata ning siis suundusime edasi. Olime seal orus täiesti üksi, turistibuss oli lahkunud ning ühetegi teist autot polnud. Varsti saime ka teada miks, veidi pärast seda orgu tuligi see teetõke, kus tuli oodata juhtautot, et meid sealt läbi viidaks.
Olime nüüd esimene auto sabas ja pidime veidi ootama aga ajastus oli päris täpne ning tundus, et see oli ka sünkroniseeritud praami aegadega, sest meid viidi otse läbi tunneli teisele poole mäge, kus meid ootas praamisõit. Saateauto järelt sõitime esimese autona otse tühjale praamile. Nüüd hakkasime ületama Sjonefjordi, mis on Kesk-Norra üks suurimad fjorde.
Igal praamil me pole alati välja tulnud, kuna osadel on väga kõrged servad ning pole midagi näha ja tihtipeale on ka sõit lühike (10-15 minutit) aga kuna siin oli hea madalate äärtega praam ning ümber kaunid mäed otsustasime välja minna, et vaadet vaadata. Olles autost väljas siis astus meje juurde meie taha parkinud bussi juht ning ültes „Tere eestlased“. Tuli välja, et buss, mis meie taga parkis oli eesti numbriga ning eestlasest juhiga. Turistid seal peal olid samad (korealased) keda me kohtasime ka külastatud jääaja keskuses. (siis me numbrit ei märganud, ning ei tea ka kuidas buss meie taha sai, sest ta lahkus enne meid) Igal juhul praamil olles olid kote nii turistid kui ka buss tuttavad aga numbrit me polnud märganud.
Jäimegi bussijuhiga sinna praamisõidu ajaks jutustama. Sa töötab firmas, mis teeb nö pakettreise. Et turistid võetakse lennujaamast peale, sõidutatakse ringi Skandinaavias ning siis viiakse lõpuks teise lennujaama, kust nad siis edasi suunduvad. Ta on väidetavalt siin bussiga sõitnud juba üle kümne aasta. Saimegi mõlemad muljetada ja kogemusi vahetada, sest teed, mida olime sõitnud olid osalt samad. Ta kinnitas ka meie mõtet, et Norrasse võib alati tagasi tulla. Nimelt ta sõidab ise tihti bussiga siin ringi koos turistidega aga ta üles, et on lisaks sellele ka mitu korda käinud perega Norras puhkamas ja ringi sõitmas, sest siin on lihtsalt nii palju mida vaadata ja alati tasub tagasi tulla. Sõltuvalt aastaajast ja ilmast on loodus, vaated ja elamused niipalju erinevad.
Tema kohalt ka veel see, et autoga pääseb ligi kohtadesse kuhu bussiga pole võimalik minna.
Siin tasub meenutada, et meie olema ka juba neljandat korda autoreisil Norras. Esimene oli 12 aastat tagasi. Esimesed kaks reisi me magasime enamus öösid autos kusagil metsa all. Aga nüüd viimased reisid oleme veetnud kõik ööd hotellides või puhkemajades, sest autosse lihtsalt ei mahu kõik enam magama ära. Muidu polekski aga Nora laiutab 😉.
Peabki mainima, et Marianne ja Tristian on juba nii suured ja osavad reisijad, et nendega on väga mugav ja lihtne reisida, nad teavad kuidas olla ja käituda ning kuidas tähele panna ümbritsevat, et võõrastes kohtades teed leida ja ohutult toimetada. Nora oli reisi alguses selline „lahtine kahur“, ta on suhteliselt kartmatu ning kippus jooksu panema, nii kõrgete servade kui autotee poole. Aga on näha, et reisi kulgedes on ta palju juurde õppinud. Vabalt veel jooksma ei saa lasta aga ta oskab juba palju paremini arvestada. Ja eks tal ole ka selline tüüpiline 2- aastase „haigus“ et tahab teha kõike seda, mida sel hetkel pole vaja teha. Kui vaja minna autosse siis ta ei taha autosse minna, kui vaja autost välja tulla siis ta ei taha autost välja tulla. Kui on vaja ronida või ära minna siis ta ei taha seda teha ning kui pole vaja ronida siis ta tahab seda teha. Seega saime kõvasti ka oma kannatust treenida – aga see ongi tore 😊 Ning Tristian ja Marianne aitasid ka väga palju ja tublilt Norat kantseldada ning mängisid ja ronisid temaga kohtadesse, kuhu meie poleks ilmselt viitsinud ronida.
Kui fjord ületatud ja jutud räägitud soovisime vastastikku head teed ning asusime edasi sõitma. Nüüd ootas meid Lordali juures maailma pikim tunnel – 24,5 km. Siin kandis on üldse väga palju ja pikki tunneleid, enne ja pärast seda pikimat oli veel mitu 6 ja 7 km pikkust tunnelit. Maailma pikim tunnel on sedavõrd pikk, et läbimisel veedad seal maa all üle 20 minuti.
Nüüd see lõik Lordalist Bergenisse on üldse väga mägine ning siin on väga palju tunneleid. Põhimõtteliselt, kuna distantsid pole siin pikad siis kilometraažilt tuleb sellel lõigul peaaegu ¼ distantsist veeta maa all tunnelites.
Pärast tunneli läbimist keerame kohe mäkke ning lähme mäe otsa ühele vahvale vaateplatvormile, kus on hea vaade ümbritsevatele mägedele ja fjordile.
Sinna viib väga vahva ja kitsas mägitee. Kitsa tee kohta on seal täna võrdlemisi palju turiste, siit ka kohe märkus, et siinpool fjordi tõusis märgatavalt koheselt liiklustihedus ja ka turistide arv. Tundubki, et siinpool on ka oluliselt tihedam asustus.
Suuresti saabki seda nii kokku võtta, et see ala Sjoneflordi ja Molde vahel on parim osa selliseks puutumatu looduse ja privaatse Norra reisi jaoks. Siit allapoole Bergeni ümbrusesse jäävad ka vägevad mäed ja vaatamisväärsused aga siin on nö tsivilisatsiooni, liiklust ja turiste oluliselt rohkem. Kui küsida, et kumba osa soovitame külastada, siis vastus on, et ikka mõlemaid 😊
Pärast vaateplatvormil käimist sõidame hooga edasi Bergeni poole rütmis – jõed, mäed, kosed, tunnelid – jõed, mäed, kosed, tunnelid … jne. Väga kaunis ja mõnus tee jällegi. Kogu aeg on tunne, et võiks pilti teha aga kahjuks pilt või ka video ei anna täielikult edasi seda, mida seal tunned. Peale vägevalte mägede emotsiooni näiteks sedagi nagu kärssava turbo lõhn mäkke minnes või suitsevad pidurid pärast pikka laskumist 😉
See on vägev lõik ja kaunis sõit ning õhtuks hakkame jõudma Bergenisse. Täna on meil broneeritud linna põhjaosas üks apartement, mille kirjelduses on „fantastic view apartement“ ehk aknast avaneb kaunis vaade linnale ja Bergeni fjordile. Apartment on heas kohas – ca 2,5km kesklinnast ning asub mäenõlval, kus avaneb tõesti kaunis vaade linnale. Samuti on see Norrale tüüpiliselt väga järsul kallakul ning auto pargime üles äärele ning ise suundume trepist alla maja juurde. Auto on küll väilisuksest vb 15 kaugusel aga jääb uksest juba 10m kõrgemale ning toa aknast vaadates asub aknast mitu meetrist kõrgemal. Meie käsutuses on tervelt pool maja kahe korrusega. Kõik on automaatne, võtmed saame koodi alusel ning omanikuga me ei kohtugi. Kõik on väga mugav ja kaunis ning ka hind Bergeni kohta väga ok.
Sööme ja toimetame veidi ning suundume siis linnapeale, lähme jala sest keaklinn pole kaugel ning ongi hea ennast sirutada.
Kõnnime mööda tänavaid alla kesklinna suunas kuulsale Bergeni vanalinna tänavale, kus on need värviluised puust majad ja kitsad tänavad. Osad majad on päris viltu vajunud aga püsivad ikka veel püsti. Ilm on super ja väga mõnus on jalutada. Võtame midagi ka hamba alla ning hakkame siis vaikselt kodupoole tagasi jalutama. Meil oli ka eesmärk sealt leida uus trollipere kuju. Nimelt ostsime 8 aasta eest Trollipere kuju, kus on ema, isa ja kaks last aga nüüd on vahepeal üks juurde tekkinud ning proovisime leida sealt turisti poest uut sellist kuju aga kahjuks peremudel, kus on vanemad ja kolm last pole trollide seas vist populaarne. Seega võtsime ühe väiksese trolli kuju juurde, kelle üritame nüüd oma praegusele kujule külge pookida.
Jalutame siis tagasi oma apartemendi juurde (ca 2,5km) ning sätime ennast vaikselt õhtule, sest kell juba üheksa läbi. Lapsed mängivad veel veidi peitust ja tagaajamist, sest maja on seal suur ja ruumi palju ning siis sätivad peagi kõik ennast omas rütmis magama.