Öö veedetud, ärkasime oma mägihütis varakult – kell kaheksa olid kõik üleval. Sõime hommikust ja sättisime ning kümne paiku asusime teele. Meil väga kiiret ei olnud, olime kõik sõidupäevad sõitnud ca 5-6 sõidutundi ning 400-500 km, seega isegi kümnest startides oli meil rahulikult aega ringi vaadata ning sõita ning ikka kella kuue paiku ööbimiskohta jõuda.
See päev oli selles mõttes huvitav, et sättisime oma teele maailma pikima tunneli. Selgus, et seda me oma varasematel reisidel ei olegi veel läbinud. Eks neid tunneleid on siin rohkemgi, aga eriline on see just sellepoolest, et see on väga pikk – tervelt 24,5 km maa-alust teed – Lærdali tunnel.
Võtsime suuna selle lähedal asuvale linnale, aga enne sõitsime veel pikalt kaunil mägedevahelisel teel, mis viis meid taaskord fjordide äärest üles mägede vahele ja siis tagasi fjordide juurde. Kõrgus mängis 10 ja 600 m vahel. Nagu varemgi, oli meil näha nii kevadiselt rohelist muru kui ka paksu lund.
Nagu kombeks, siis ilm oli taaskord super ja pakkus megailusaid vaated – siin tekib alati huvitav efekt, et neid kauneid vaateid on nii palju ja nii pikalt, et harjub ära. Võiks kogu aeg pilti teha, aga siis mõtled, et selliseid pilte on mul juba küllaga ning ega pildil kogu seda mägede ja fjordide suurust, võimsust ja ilu pole võimalik edasi anda.
Teel lõunasse Bergeni poole oli meil sõidupäev ainult 300 km, aga kuna tee oli käänuline, siis võttis see aega. Samuti oli palju tunneleid ning 50-nda tunneli saime kiirelt kätte. Peagi jõudsime ka oodatud maailma pikimasse tunnelisse ning selle läbimine – 24,5 km võttis aega ca 20 minutit. Eriline oli see, et seal sees oli kolm puhkekohta, erilise värvilise valgusega.
Tegime ka proovi ja peatusime ühes nendest, et tunda, kuidas on tunneli sees pausi pidada. Kokkuvõtes vägev tunnel, aga tunnel nagu tunnel ikka – lihtsalt pikem ja ikka ootad valgust tunneli lõpus, et sealt välja pääseda 🙂
Pärast tunnelit, tuli üks vaatamisväärsuskoht, mille külastamise olime planeerinud. Nimelt kohe pärast tunnelit keerasime suuna üles mäkke ehk selle sama mäe otsa, mille olime tunneli kaudu just läbinud. Vanasti läkski tee üle selle mäemüraka, aga tänu tunnelile, on see tee nüüd oluliselt kiirem.
Seda pikima tunneli mäge ületav tee on märgitud ka kui väga kauni vaatega tee, aga praegu varakevadel oli see lume tõttu veel suletud. Samas saime me siiski mäkke üles sõita ning seal paiknes vaateplatvorm, kuhu ka meie suundusime. Paar km hiljem oli tee juba suletud ning sealt edasi sõita poleks saanud.
Üles viis väga kitsas sik-sak tee, kohati nii kitsas, et läbi mahub ainult üks auto, tee just selline nagu meile
meeldib.
Üleval käisime vaateplatvormil, tegime pilte ja sõitsime sama teed alla tagasi, et oma teekonda Bergenisse jätkata.
Edasine tee kulges ühtlases rütmis, kaunid vaated lummavatele mägedele ja veekogudele ning see vaheldumisi tunnelitega …
Tunneleid oli siin tohutult palju. Kui alles hommikul täitus meil 50 tk, siis 100-s tunnel lähenes hirmsa hooga ja tükk maad enne Bergenit saime selle ka kätte. Ja need polnud mitte lühikesed paarisaja meetri pikkused tunnelid, vaid pikad 2, 3, 5, 6 km pikad. Julgeks väita, et kokkuvõttes veetsime selle päeva teekonnal pea ühe kolmandiku kilomeetritest tunnelites.
Ei mäletanudki, et siin tunneleid nii palju oli, aga vägev igaljuhul – õhtuks oli meil 108 tunnelit läbitud!
Bergenisse jõudsime juba kella 5 paiku, seekord oli meil ööbimiseks korter kahe korteriga eramajas, mis asus paari kilomeetri kaugusel Bergeni kesklinnast. Seega saime tutvuda lähemalt ka Bergeni nö eramajade piikonnaga.
Majad on siin kõik tihedalt ja lähestikku koos ning enamasti suht vanad aga hooldatud. Kuna siin on mägine piirkond, siis majad kulgesid mööda kallakuid mäe nõlvadel ja kõigil oli hea vaade. Saime ööbimiseks maja esimese korruse, mis hõlmas tervet korterit – köök, suur tuba ja kaks magamistuba.
Sõime veidi ning seitsme paiku tegime ka väikese tiiru Bergeni kesklinnas.
Bergen on Norra suuruselt teine linn oma 250 000 elanikuga. Liiklus oli muidu väga vaikne (laupäev), aga
kesklinnas oli rahvast ikka üksjagu. Tuntumail turismitänaval oli palju õuekohvikuid ja palju inimesi nendes, aga
tavapärased kuulsad Bergeni butiigid olid siis juba suletud ja neid me ei külastanud, küllaga saime kuulsas puumajade piirkonnas hoonete vahel puitpõrandatel jalutada.
Pisut jalutatud ning siis peale kaheksat kui päike hakkas loojuma jäi ka rahvast tänavatel vähemaks ja ilm läks
järsult külmemaks. Liisi luges, et tavapäraselt sajab Bergenis talvekuudel 23 päeval vihma ühes kuus, aga meil oli ilus ja kuiv ilm. Kuigi etterutates võib öelda, et hommikul ärgates oli õu paksu udu sees ja nähtavus peaaegu olematu.
Aga see kadus kiirelt hommiku edenedes.