Startisime Fisherville hotellist varakult, sest plaanis oli tihe päev. Kell 7 asusime sõitma ja suundusime Niagara poole. Sõita oli sinna ca 3h. Ilm oli väga ilus ja kohale jõudsime heal ajal, turiste oli veel vähe ja järjekorrad lühikesed. Eks soosis ka see, et oli esmaspäev.
Niagaral on huvitav see, et iseenesest parim vaade kosele on Kanada poole pealt, aga nö tasulised atraktsioonid on kõik USA poolel. Nad on sinna välja ehitanud erinevad tasulised vaateplatvormid ja muud turistilõksud. Olime juba varasemalt läbi mõelnud, et tahame minna alla kose juurde ja tunda tõelist kose jõudu – atraktsiooni nimi on “Cave of the winds”- “tuulte koobas”. Ehk siis USA poolelt sõidad liftiga 50m maa alla, kus siis otse kose all viivad tee ja puitsillad. Kirjelduses on öeldud, et seal võib natuke märjaks saada – õnneks anti kõigile külastajatele veekindel keep ja seda läks hädasti vaja. Niagara on ikka tohutu suur ja see veeaur, pritsmed ning kose langemist tekkiv tuul, on ikka väga võimsad. Osades lõikudel oli tunne nagu oleks paduvihma ja tormi kätte jäänud.
Pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna.
Teel Niagara joa poole kohtasime madusid
Veemöll Niagara joa juures
Iseenesest see pargi ja atraktsioonide ala seal USA poole peal on päris suur, läbisime osa sellest jala ning nautisime ilusat ilma ja kauneid vaateid.
Pärast seda läksime auto poole ning suundusime Kanada poole. Silla kaudu tuli ületada see sama jõgi ning läbida piirikontroll. See läks väga libedalt, Kanada piirivalvur küsis kontrollküsimusi ning uuris miks me oma pika reisi ajal Kanadat ikka nii lühidalt väisame, siinpool piiri pidi ikka palju parem olema. Lubasime lahkelt, et tuleme siia pikemalt järgmisel korral. Lisaks, ei suutnud ta uskuda, et meil on võimalik saada kuu aega järjest puhkust ning uuris kas meil tagasi tulles ikka töökohad ka veel alles on. Taaskord hea tõestus selle kohta, kui sotsiaalseid garantiisid ja hüvesid Eesti vabariik pakub. Tasuta arstiabi, emapalk ja kohustuslik puhkus 28 päeva või rohkem pole just elementaarne mujal maailmas.
Kanada poole pealt on vaade täiesti tasuta, otsisime koha ning käisime vaadet nautimas. Elamus kose all oli heas mõttes meil selle suure emotsiooni juba “ära” võtnud, aga ilus ja võimas ikkagi.
Pärast Niagarat võtsime suuna Toronto poole, mis on Kanada suurim linn. Siin suurte linnade ümbruses on linn – eeslinn – eeslinn – linn ja koguaeg 2 või 3+ realine kiirtee, seega pikkade vahemaade läbimine läheb suhteliselt kiiresti. Lubatud sõidukiirus on 55, 65 või 70 miili tunnis, mis on siis 90 kuni 120 km/h.
Teel Toronto kesklinna
Paar tundi hiljem olime juba Torontos ja nautisime suurlinna vaateid. Üldise emotsioonina ütleksime, et kõik ilus ja vägev, aga mõne teise suurlinnaga võrreldes tundus suhteliselt igav. Meil konkreetset plaani Toronto osas midagi külastada ei olnud, vaid lihtsalt näha ja haista seda suurlinna. Kesklinn oli täis kõrghooneid ja silma torkas kõrge teletorn. Sõitsime selle juurde, parkisime auto ja läksime uudistama. Selle all oli ka suur Kanada silt ja sai tehtud pilte seal.
Toronto teletorni all
Kui me juba torni all olime, siis läksime ka uudistama, et mida ülesminek võiks maksta. Ja kuna me olime juba pika maa tulnud, siis läksime muidugi ka üles. Ülessõit liftiga oli klaas uksega ning sai nautida kauneid vaateid Torontole. Üleval oli 360 kraadi panoraam vaade Toronto linnale. Vaateplatvormi kõrgus oli 350m. Korrus kõrgemale minnes sai vaadata linna ka vabas õhus ning korrus allpool oli vägav klaaspõrandaga ala – kus sai kõndida klaaspõrandal ja all 350m tühjust.
Vaade Toronto teletornist
Üleval käidud ning vaade nauditud asusime teele oma ööbimiskoha poole, milleks on väike linn nimega Chatham. Koos linnade ja külastustega tuli pikk sõidu ja elamuste päev. Niagara – Toronto ja Chatham.
Ööbimiskohta jõudisme õhtul kella 10 paiku.
Hotelli vastuvõtus, täitsime check in pabereid ja kui mees meie elukohta vaatas ültes “you are long way from home”, vastasime “indeed” (tõlkes: “olete kaugel oma kodust”, vastasime “tõesti”).
See oli huvitav ameerika stiilis ööbimiskoht, nii nagu nähtud filmides. Et tubadesse sissepääs on otse õuest ning teisel korrusel (kus oli siis ka meie tuba), ees pikk rõdu, mis läheb ühiselt kõigi tubade eest läbi. Tuba ise oli väga hea, ainus miinus, et internet oli aeglane 🙂