Pakkisime hommikul oma asjad ja hakkasime varakult liikuma, sest ees ootas huvitav päev läbi kuulsa Surmaoru. Surmaorg on kuulus selle poolest, et see on üks maailma kuumemaid kohti ning seal asub ka läänepoolkera madalaim punkt.
Tee Las Vegasest Surmaoru poole viis taas üle lagedate kõrbeväljade. Huvitava vaatepildina oli ühel hetkel näha paremal lennuvälja ja nägime sinna maandumas USA sõjaväe droone, ilmselt oli tegu sõjaväe lennujaamaga.
Samuti nägime seal mitmeid vanglaid – päris ideaalne koht vangla jaoks. Kui isegi peaks õnnestuma põgeneda, siis on vähemalt 100 km igas suunas lähima suurema linnani. Kohati oli väiksemaid mõne majaga külasid, mis tekitasid taas küsimusi, et mida need inimesed siin kõrbes ja tohutus kuumuses küll teevad?!
Surmaorg ise on ümbritsetud mäeahelikega, sinna lähenedes algaski kõigepealt tõus mäeaheliku otsa. Juba hommikust saati kruttis ka temperatuur aina kõrgemale – hommikul vara oli juba 110 F ehk 44 C.
Seal olid väga huvitavad ja kirjud mäed – vaheldusid kollased, punased, pruunid ja beežid pinnasekihid. Kohati oligi huvitav vaadata, et üks mägi on täiesti ühte värvi ja kõrval mägi täiesti teist värvi ning loomulikult oli ka mägesid, mis olid kirjud.
Vaade Death Valley kõrbele:
Esimesena käisime väljas ühel vaateplatvormil, ilm siin on tõeliselt palav ning väljas käimine päris raske. Pärast platvormi suundusime edasi ja tuli üks huvitav põige maanteelt maha ühele kruusateele, tee nimi “20 muula tee”. See oli vägev ja käänuline umbes neli miili pikk teelõik, mis viis läbi nende värviliste mäenukkide.
20 muula tee, Death Valleys:
Edasi suundudes jõudsime ühe suure lagendikuni, mis kunagi oli veekogu, aga on praeguseks kuivanud ning alles on jäänud tohutult suured soolalagendikud. Seal oli poolel teel üks kõrvalepõige ühe väikse ja käänulise tee näol läbi lagendiku kõrval asuva mäe. Mäe nimi oli “Artisti tee” ja seda seetõttu, et siin olid taas väga kirjud ja värvilised kivimid – ka see oli sõidu ja vaatepildi mõttes väga vägev kõrvalepõige.
Värvide palett Death Valleys
Sõidame värvipaleti juurest ära
Tiir tehtud, suundusime mööda lagendikku edasi järgmise sihtpunkti poole. Sinna suundudes sõitsime allamäge ja temperatuur aina tõusis, olles kohale jõudes juba 47 kraadi. Kohaks Badwaters ehk kuivanud soolajärve madalaim punkt, mis on ka läänepoolkera madalaim punkt: 85 m alla merepinda.
Kuivanud merepõhi, orus ligi 50 kraadi sooja:
Väljaspool olid igalpool sildid, et seal liikumine on kuuma tõttu väga ohtlik ning tuleb hoolega järgida kus käid. Väljas oli tõesti väga väga palav ja huvitav oli ka see, et kui Las Vegases või ka mujal oli palav ja kuiv, aga higi ei voolanud, siis siin Surmaorus ajas higistama ja see ei kuivanud kohe ära, kuigi oli veel kuumem.
Tegime pilte ja sünnipäevalaule kodustele juubilaridele ning suundusime tagasi autosse ennast jahutama. Autosse minnes tekkis alati moment, et oli küll hea jahe, aga kliima muutuse vahe ajas kohe eriti higistama – põrgu kuumuse rõõmud 🙂 Samas oli alati hea jahe autos tagasi olla.
Pärast seda peatust suundusime Surmaoru keskmesse üle lageda kõrbevälja ning seal asusid ka kõrbetele iseloomulikud liivaluited:
Õues oli väga väga palav ning kui juba nii palav, siis ootasime, et läheks veelgi palavamaks ning saaks kätte meie jaoks märgilised +50C, mis võrdub 122 Fahrenheiti. Natuke pärast seda peatust hakkaski temperatuur kiiresti tõusma ning tõusis 118, 119, 120, 121 ja siis see kaua oodatud 122F!
Tegime siis peatuse, et seda temperatuuri oma naha peal tunda ning tegime selle meenutuseks ka pildi! Usume et see on ajalooline koht ning nii kuuma temperatuuri ei pruugi naljalt enam oma nahal tunda.
Pärast seda temperatuur natuke langes, aga mitte oluliselt ja väga vahet polnud kas +50C või +45C.
Surmaoru keskel oli ainult üks tankla ning seal oli oodatult päris kallis kütus – umbes 1 dollar kallim kui tavalistes tankates. Õnneks meil kütet veel oli ning tankida polnud vaja.
Pärast seda jätkus meil sõit veel pikalt üle ladedate ja kuumade väljade kuni suundusime taas üle mäeaheliku ning väljusime Death Valley looduspargi aladelt. Teele jäi ka üks tõsiselt üksildane sõidulõik, kus oli väike tee ning poole tunni jooksul nägime ainult ühte autot ja ühte maja tee ääres.
Kõrb, kõrb, igalpool on kuiv kõrb:
Pärast Surmaogu nägime ka paari väga vana ja väsinud külakest, mis on vägagi iseloomulikud läbitud kõrbealadele.
Peagi ületasime ka Nevada ja California osariigi piiri ning siis muutus paljuski ka loodus. Kõrbealad vahetusid mägisema Itaaliat meenutava maastikuga ning loodus oli siin juba oluliselt rohelisem ja hästi palju tegeletakse põllumajandusega. Teede ääres olid suured põldude ja istanduste alad. Samuti muutusid linnad palju korralikumateks ja rõõmsamateks.
Tänane ööbimiskoht oli meil linnas Visalia, kus me oleme kaks ööd ja homme teeme külastuse Sequoia rahvusparki. Pärat check in oli ka üllatus, kus meile teatati, et meile teiseks ööks tuba ei olegi, kuigi me olime toa juba kaks kuud tagasi broneerinud. Seal sai natuke maid jagatud ning korra ka tuba vahetatud, sest esimeses toas ei töötanud konditsioneer ja arvestades siinseid temperatuure pole võimalik ilma hakkama saada. Saime uue toa ja järgmise päeva osas lubasid midagi välja mõelda, kokkuvõtvalt kõik laabus.