Asusime hommikul kaheksa paiku sõitma, pargi keskpunkti oli ca 1,5 tundi sõita. Tänane rahvuspark on kuulus selle poolest, et seal asuvad ühed maailma jämedaimad puud – Sequoia puud. Mis on diameetrilt ja ruumalalt maailma suurimad, kõige jämedamate puude diameeter on üle 12 m.
See mets oli meile tuntud kui männimets, kus männid olid segamini Sequoia puudega. See mets ise oli väga vana ja ka männid olid kohati väga jämedad, aga nende jämedus omavahel oli täiesti võrredamatu. Vanemad Sequoia puud on ikka tohutult jämedad.
Sequoia puud ei ole maailma kõrgemad – kuni 94 m, aga vanus võib küündida kuni 3000 aastani. Nende eripära on see, et nad on väga vastupidavad tulekahjudele ning tulekahjud on nende eluks ja puhastusprotsessiks isegi vajalikud. Kohati oli näha puid, mis olid osaliselt seest ära põlenud, aga elasid väga edukalt edasi.
Samuti olid nende käbid väga suured, kuju on sama nagu ka meile tuntud käbidel, aga suurus oli kuni 30 cm. Ja eripära oli ka see, et käbid avanevad alles tulekahjude tulemusena, mis need ära kuivatavad ja avavad.
See oli tõesti väga huvitav ja mitmete vaatamisväärsustega looduspark. Igale poole autoga ligi ei saanud ning tuli kasutada tasuta transpordibusse. Selle bussiga käisimegi metsa kõige suurema puu “General Sherman tree” juures ja siis ka veel ühe mäe tipus “Moro rock”. General Sherman on metsa kõige jämedam puu – ümbermõõt on 31 m ning mastaabi mõistmiseks üks tilluke fakt, et selle kõige jämedam oks on 2 m diameetriga. Mahult kasvab ta iga aasta juurde kui üks tavapärane 18 m kõrgune puu.
Rahvuspargis Sequoia puu sees:
Alguses arvasime, et Moro Rock on meie mõistes rändrahn, aga see oli mäe tipp, kuhu viis kitsas tee. Sinna oli rajatud turvaline tee koos piiretega ning sai kogu seltskonnaga minna tippu vallutama. Tee tippu oli nagu alati raske, õnneks siin nii palav ei olnud kui viimastel päevadel, aga ikkagi ligi 40 C. Ülevalt avanesid väga kaunid vaated kaugusesse. Üllataval kombel on mäest allatulek alati palju lihtsam 🙂 ja teistpidi on ka mäe vaade parem, sest üles minnes näed peamiselt ainult trepi astmeid.
Matk Moro kivil:
Pärast Moro Rocki suundusime kuulsa “tunnel Log” juurde ehk üks tee peale kukkunud hiiglaslik Sequioa puu, mille sisse on rajatud tunnel, kust saab ka autoga läbi sõita. Praeguseks on tee, mis ilmselt paljude turitide tõttu on suletud ning sinna saab ligi ainult bussiga. Aga tunnel on olemas ja pilti sai ikka seal teha, samuti ise peal ronida ning alt läbi käia.
Pärast seda sõitsime mööda rahvusparki veel ringi ning käisime ka ühe kohaliku jõe juures korraks varbaid kastmas.
Suure jõe ääres
See oli taaskord üks vägev rahvuspark, mida võib soojalt soovitada, seal on vaatamist ja matkamist mitmeteks päevadeks.
Pärast külastust suundusime tagasi oma hotelli poole ja kohale jõudsime õhtul kaheksa paiku. Kui hommikul öeldi, et õhtuks on meil uus tuba olemas, siis tegelikult hakkas trall jälle pihta. Öeldi, et tuba ei ole, siis sai natuke aega seal maad jagatud ning lõpuks me oma toa ikka saime. Aga sellega veel trall ei lõppenud, selles piirkonnas oli vool ära ja kõik oli pime. Toad pimedad ja konditsioneeri ei saanud tööle panna. Ehitusmehed möllasid ning paar tundi hiljem saadi õnneks esmalt generaatori abiga ja siis öösel lõpuks ka tavapärast viisi pidi vool tagasi. Öö oli rahulik 😊
Lõpetuseks ka ülesanne – leia pildilt kaks last:
