Tõusime varakult, sest plaanis oli külastada kahte USA suurlinna.
Hommikusööki süües uuris hotelli omanik, et kust me pärist ja kuhu läheme. Ta oli üllatavalt hästi kursis Eestiga – pole küll seal käinud aga teadis Baltimaid ja kus need asuvad. Uuris meie eluolu kohta – oli näha, et ega okupatsiooni kohapealt ta ka väga kursis polnud ning uuris, et kas kapitalism ikka parem. Üritasime siis seisu selgitada, et meil kõik hästi ja et vabatahtlikult me sinna ei astunud. Inimesed on siin lahked ja uudishimulikud. Samas hotellis sai ka teise töötajaga räägitud ning temagi soovis meile head teed ja uuris marsuudi kohta. Enamus ei suuda ära imestada, et nii pikk retk ette võetud. Enamus kohalikke reisib ainult lähiosariikide piires ja kaugemale lendab, kui vaja.
Kell 8 saime liikvele ja esimene eesmärk oli piiriületus ning jõudmine taas USAsse. Piirini oli meie ööbimiskohast ca 100km. Piiri eraldas suur jõgi (Mississippi) ning teispool jõge oli kohe Detroit.
Kuulsus vastas tegelikkusele – linn oli väga väsinud ning palju betooni ja terast. Kui muidu on näha ikka reklaame suunitlusega, et osta endale “midagi ilusat”, siis seal olid reklaamid, et aitame teil soodsalt pankrotti vormistada ja muud õigusalased teenused.
Piiri ületus ise oli ladus ja kiire. Ilmselt aitas see, et olime just ju kontrolli läbinud ning samuti olime USA numbrimärgiga autoga. Piiripeal küsivad ikka alati huvitavaid tüüp küsimusi, et kontrollida kas me “lugu” ikka paika peab jne. Näiteks, et kes me oleme, kust me tuleme, mis hotellis ööbime, millal tulime, kuhu läheme. Palju raha kaasas ja et ega me puuvilju üle piiri vea. Igaljuhul tundus, et jäid taas me lugu uskuma ja saime kiirelt üle piiri.
Detroidi väsinud ja lagunenud tööstuspiirkonnad paistsid piiriületusel juba kaugelt, niiet need me nägime ära. Siin meil ka algselt mingeid plaane konkreetse külastuse osas ei olnud, aga meenus, et siin ju Fordi tehas ja Henri Fordi muuseum. Panime koordinaadid sisse ja sõitsime sinna. Seal asus tohutu suur Fordi arendus- ja tootmiskeskus. Asukoht on sama, mis ta oli juba Henry Fordi poolt 20 sajandi alguses rajatuna. Külastuskeskus ja Fordi tootmisalad olid korralikud ja hästi hooldatud.
Läksime uudistama, et mida siin näha saab. Kuna see ala on tohutu suur, siis oli valida ka erinevate pakettide vahel. Me päris päevi siin veeta ei plaaninud, seega võtsime muuseumi ja tehase külastuse paketi.
Esmalt läksime tehase tuurile. Istusime bussi ja meid viidi ca 15 minuti sõidu kaugusele külastuskeskusest Fordi Rouge tehasesse, kus koostatakse Fordi USA turu populaarseimat mudelit F-150. Euroopas vähe levinud siin aga üli populaarne kastikas.
Bussisõidu ajal istus meie kõrval üks USA perekond mees-naine koos kolme lapsega. Kuuldes, meid võõrast keelt rääkimas uuris ta kust me pärit. Sai siis rääkitud, kust me tuleme ja kuhu suundume. Taaskord ei suutnud nad uskuda, et nii pikk puhkus ja teekond planeeritud. Nad ise olid New Yorki lähedalt ning samuti auto reisil aga teel tagasi kodu poole. Tuli välja, et nende vanem tütar on Poolas vahetusõpilasena ning nad plaanivad ka sinna külla sõita. Eestit nad ei tadnud aga kui seletasime ja näitasime, et Poolale lähedal said nad pildi ette. Neil oli samuti kõhklusi-kahtlusi vana sovjeti uniooni pärast. Kui rääkisime, et idabloki maade jaoks ei olnud see vabatahtlik valik vaid okupatsioon, siis esmalt oli hoiakust näha, et nad ei suutnud seda uskuda aga usume, et suutsime nende kahtlusi hajutada. Põhjuseks ilmselt uudiste, ajalooraamatute ja info üldine kallutatus. Eks me rääkisime, et meil nüüd elu lill ja kapitalism on äge ning sovjeti me ei taha ega poolda. Andsime neile ka väärt nõu, et kui nad juba Euroopa liidus siis saavad seal vabalt liikuda ning ei pea piiriületuste pärast muretsema.
Kui kohale jõudsime soovisime head päeva ja suundusime tehase ringile. Tehase tuur oli väga huvitav – tehasele oli teisele korrusele tehtud täis ringina vaateplatvorm, kus sai oma tempos kõndida ja vaatata auto koostamis liini. Siin oli tegu juba lõppkoostamisega, kus oli näha uste koostamist, kabiini koostamist, klaaside paigaldust, samuti kuidas paigaldati rooli ja sise paneele jne. Võiks öealda, et autode koosteliin on küll tehniline meistriteos, tohutu suur ja püsivalt liikumises olev liin, kus igas etapis teeb töötaja väikese osa ja auto liigub konveieril edasi. Erinevatest otsadest sõidavad kokku erinevad osad – auto kere, uksed ja kast ning siis ühes etapis pannakse need omavahel kokku ja auto ongi valmis. Edasi suunatakse see testimisele – testides läbivad autod elektroonsed testid, et kõik süsteemid töötavad, siis mehaanilised testid, et vedrustused ja muud osad liiguvad ning värvi kontroll. Kui automaatses kontrollis avastatakse viga saadetakse auto täiendavasse kontrolli. Lisaks läheb liini iga 20 auto automaatselt manuaalsesse kontrolli. Eriti hea on see, et koosteliinil sõidavad segamini erineva varususe ja värviga autod ning konveieril jõuavad lõpuks õiged jupid omavahel kokku. Üli hea plannerimine ja kontroll.
Ilmselgelt peab see kõik töötama -liin töötab 24/7 ning iga päev valmib tehases 1400 Ford F-150 mudelit. See teeb täpselt üks auto minutis – vägev!
Kuna tulemas oli lõunapaus ja selleks, et me ei peaks seisvat tehast vaatama, käisime kõigepealt tehases ning pärast tagasitulles vaatasime programmi juurde kuuluvaid Fordi praegust tehast ja ajalugu tutvustavaid videosid. Esimene video rääkis asjaloost, kuidas Henry Ford 20 sajandi alguses alustas auto arendamisega ja tahtest viia autode kasutamine massidesse arendas välja tööstus gigandi, mis oma tipphetkel andis tööd üle 100 000-le inimesele. Tema ärifilosoofia on kindlasti eeskujuks ka veel tänapäeval – ta rakendas parimaid prakitaid, et tõsta effektiivsust ja kuna ta nägi, et tarnijad seda ei suuda pakkuda tegi ta ka toormaterjale ise ja paremini kui tol ajal teised suutsid seda teha.
Ta oli ka eeskujuks palga poliitikas, ta hakkas töötajatele maksma palka, mis oli poole rohkem, kui tol ajal oli keskmine sissetulek ja see tekitas tohutu tungi tulemaks tööle tema tehastesse, tagades parima valiku töötajaid ning samas tõstis makstav palk ka kõigi töötajate elatustaset. Mis tol ajal tähendas, et Fordi töötajad said rajada kaunid kodud ning soetada endale ka auto! Aastad olid siis vahemkus 1915-1930. Eks suur depression andis ka Fordile tagasilöögi aga nad taastusd suhteliselt kiiresti ja nende edulugu jätkus.
Teine video näitas visuaalselt Fordi mudeli F150 arendust ja koostamist. Kokku oli pandud vägav audiovisuaalne promo video koos reaalse auto mudeli ja robotitega – kirjeldada pole seda võimalik aga kui video lõppes siis Marianne ja Tristian hüppasid püsti ja plaksutasid, sest lihtsalt nii äge video oli.
Seda oli ta tõesti – kui Detroiti satute siis soovitame soojalt!
Pärast tehase tuuri suundusmie tagasi Fordi külastuskeskusesse, kus vaatasime Fordi muuseumit. See oli samuti väga põnev ja mastaapne näituseala. Alates väga vanadest auruveduritest, kuni tänapäevaste auto mudeliteni välja. Näha oli ka kõige esimene Ford T mudel ja USA presidentide masinad.
Henry Fordi muuseum (tehast ei lubatud kahjuks filmida)
Näituse ala oli ka seline, et seal võiks terve päeva veeta ja ikka ei jõuaks kõike ära vaadata. Tegime teatud osale tiiru peale ja suundusime edasi, sihiks Chicaco.
Enne tegime veel kiire põike Detroidi kesklinna. Mingit erilist emotsiooni see linn ei jätnud, eks meie mõistes ikka vägev – suured hooned ja vägevad teede rägastikud.
Chicagosse oli ligi 400km sõitu, asusime teele ja ca 4h hiljem olime juba Chicago kesklinnas.
Puhkepaus teel Chicagosse Anni, Taavi ja lapsed tankla poest väljudes, … kohvi ei olnudki ….
New Yorgi (20 miljonit inimest) ja Los Angelese (13 miljonit) kõrval on Chicago üks USA suurimaid linnu (10 miljonit inimest). Sihiks oli meil võetud Chicago kuulus purskkaev, mida teavad kõik kunagised Tuvikeste filmi vaatajad (“Married width children”) eestotsas Al Bundyga. Filmi avakaadrites on seda purskkaevu näha. Väidetavalt on see üks maailma suurimaid purskkaevusid.
Kohe Chicagisse jõudes üllatas meid see linn – õhustik ja linna olemus olid väga mõnusad. Linnas oli palju rohelust ja kõik oli suurlinna kohta korras, puhas ja hästi hoolitsetud. Kohe linna südames, kõrghoonete kõrval asus see kuulus park oma veel kuulsama purskkaevuga – võimatu on sellest märkamatult mööda sõita.
Parkisime auto ja läksime parki. Olime sealkandis õhtul ning oli suhteliselt rahulik, oli ka väga mõnus õhtu ja vaade oli hea. Nautisime vaadet ja tegime pilte.
Läbinud viimaste päevade jooksul mitmeid maailma metropole, siis nagu ühest suust ütlesime, et Chicagosse tahaks küll tagasi tulla. Täiesti vägev ja mõnus linn. Sõitsime lisaks veel autoga mööda peatänavaid ja nautisime vaateid.
Et kell oli juba õhtul 7 paiku ning meil ööbimiskohta veel natuke sõita siis võtime mingi hetk ka suuna sinna poole. Ööbimine asus Chicago kõrvallinnas Rockfordis. Jõudime ööbimiskohta tavatult varakult – ca 9 paiku ning saime õhtul rahulikult asju sättida. Ka täna oli taaskord väga hea hotell korralike tubadega.